Kui palju ühe tehinguga riskida.
Positsiooni suurus tuleb stopist, mitte veendumusest.

Eelmine osa ütles, et sisenemine on kõige vähem tähtis kiht ja et edge ehk püsiv eelis sünnib sellest allavoolu. Siin on neist esimene: kui suur peaks üks positsioon olema. See on ainus otsus, mille teed enne iga tehingut, mis on täielikult sinu kontrolli all ega sõltu sellest, kas turg käitub täna ootuspäraselt.

Vale küsimus on "mitu lotti ma ostan". See küsib suuruse kohta rahas ja sellel ei ole vastust, sest raha ei ole risk. Õige küsimus on "kui palju ma kaotan, kui see tehing on vale". Kui sellele on vastus, siis suurus arvutatakse välja, mitte ei valita.

Meetod ise on lühike. Otsusta ette ära, kui suure osa kontost oled nõus ühe tehinguga kaotama. Vaata, kui kaugel on sinu stopp. Jaga esimene teisega. See ongi positsiooni suurus.

Lähem stopp ei tähenda väiksemat positsiooni. Ta tähendab suuremat positsiooni sama riski juures. Just seetõttu ei saa suurust silma järgi valida.

Kaks eri suurusega positsiooni kannavad täpselt sama riski. Konto ei tea, kumb neist avati, sest halvim tulemus on mõlemal sama. Ühtlasi kaob kiusatus panna rohkem sinna, kus sa oled endas kindlam, sest kindlus ei ole mõõdik.

Sisenemisreeglid kuluvad: turg muutub ja mis eelmisel kümnendil andis serva, annab järgmisel müra. Positsiooni suurus ei kulu, sest ta ei ennusta midagi. Ta on aritmeetika, mis kehtib igal turul ja ka siis, kui sinu sisenemine on keskpärane.

Ta on ka ainus kiht, mis puudutab otse laostumist. Süsteem, mis riskib iga tehinguga viiendiku kontost, läheb varem või hiljem nulli isegi siis, kui ta serv on päris. Ühe protsendiga ei lähe, ka mitte kümne eksimuse järel järjest.

Puhas aritmeetika, mitte turu omadus. Kehtib igal instrumendil ja igal strateegial.

Positsiooni suurus ei ole seega tootluse pidur. Ta hoiab sind mängus piisavalt kaua, et serv jõuaks avalduda. Kaotus, millest taastud paari kuuga, on kulu. Kaotus, millest taastud paari aastaga, on midagi muud.

Kõige veenvam osa on see, et siia jõuavad sõltumatult ka need, kes muus osas üksteisega ei nõustu. Van Tharp ehitab kogu oma raamistiku positsiooni suuruse ümber ja nimetab seda kohaks, kus tulemus tegelikult sünnib. Curtis Faith kirjeldab Turtle'ite reeglites sama asja: suurus tuleb turu kõikumisest, mitte kaupleja arvamusest. Andreas Clenow arvutab suuruse instrumendi volatiilsusest, et iga positsioon annaks portfelli sama palju riski. Gary Antonacci jõuab momentumi poolelt samale järeldusele, et riskikontroll on see, mis tulemuse alles hoiab.

Neli sõltumatut allikat: Tharp, Faith, Clenow, Antonacci. Nad vaidlevad sisenemiste ja turgude üle. Suuruse üle ei vaidle.

Ausalt: õigesti arvutatud positsioon tundub esimesed kuud liiga väike, ja just see on märk, et arvutus on õige. Suurus, mis tundub põnev, on peaaegu alati see, mis ei kannata välja kaotusseeriat, mille sa varem või hiljem saad. Teine hind on igavus, sest ühe protsendi juures ei muuda üksik tehing su päeva. Just see teeb tulemuse mõõdetavaks: siis räägib aritmeetika, mitte õnn.

Meie süsteemides kirjutatakse see kiht enne sisenemisreeglit. Iga positsioon kannab kõva stoppi avamise hetkest, risk tehingu kohta on fikseeritud protsent, ja suurus arvutatakse sellest, mitte olukorra tunnetusest. Sellepärast on meie kuud tagasihoidlikud ja sellepärast on neid kaks aastat järjest olemas olnud.

Alustõed 05 vaatab väljumisi: miks kaotuse lõpetamine on lihtne reegel ja võidu laskmine raske, ja miks needsamad neli allikat lähevad just selles kohas omavahel tülli. Ilmub septembris. E-kirjana jõuab see sinuni Substackis ja siia lehele tuleb samal ajal.